RC-auto ehk raadio teel juhitav mudelauto on üks populaarsemaid tehnikahobisid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Väike auto, mida juhitakse käes hoitava puldiga, pakub kiirust, nokitsemist ja võistlusmomenti. Selles artiklis räägime, kuidas RC-autod tekkisid, milliseid tüüpe on olemas ning millele ostmisel ja hooldamisel tähelepanu pöörata.
Mis on RC-auto?
RC-autod (inglise keeles radio-controlled cars) on miniatuursed sõidukid, mida juhitakse raadio teel. Raadiojuhtimine (RC) tähendab raadio teel saadetavate juhtsignaalide kasutamist seadme kaugjuhtimiseks. Sama põhimõte on kasutusel näiteks garaažiuste avajates ja autode võtmeta lukustussüsteemides – mudelite puhul saadab käeshoitav saatja signaale autos olevale vastuvõtjale.
Ajalugu
Juhtmeta kaugjuhtimise idee on vanem kui raadio ise. 19. sajandi teisel poolel arendati mitmeid juhtmete kaudu juhitavaid seadmeid, esimesena neist Saksa inseneri Werner von Siemensi 1870. aasta leiutis. Juhtmetest vabanemine sai võimalikuks 1890. aastate lõpus raadio abil: 1897. aastal patenteerisid Briti insenerid Ernest Wilson ja C. J. Evans raadio teel juhitava torpeedo või demonstreerisid raadiojuhitavaid paate Thamesi jõel – allikad kirjeldavad seda erinevalt. 1898. aastal demonstreeris Nikola Tesla New Yorgis Madison Square Gardenis väikest paati, mida juhiti raadio teel. Raadio teel juhitavaid autosid on olnud olemas alates 1940. aastatest. Autotootjad kasutasid mõõtkavamudeleid, et kiirendada uute mudelite arendamist ja säästa raha – näiteks ehitas Ford oma kontseptsiooniautode LaTosca ja Mexico mudelitele raadiojuhtimissüsteemid, mis juhtisid lisaks liikumisele ka esitulesid, piduritulesid ja suunatulesid.
Mudelites hakati raadiojuhtimist laiemalt kasutama 1950. aastate alguses, mil kasutati veel ühekanalilisi isetehtud seadmeid. 1970. aastatel tõi Jaapani Tamiya turule oma esimese RC-auto, Porsche 934 mudeli. 1980. aastatel juhtis Shunsaku Tamiya ettevõtet läbi RC-autode võidusõidu populaarsuse tõusu ning 1982. aastal välja töötatud Mini 4WD mudelid said Jaapanis väga populaarseks.
Juhtimistehnika areng
Transistoride tulek vähendas oluliselt patareide vajadust, sest madalpinge voolutarve langes. Hiljem jõudsid turule kõrgema klassi hobisüsteemid, mis kasutavad pulss-koodmodulatsiooni (PCM) ja edastavad vastuvõtjale digitaalset andmevoogu. 21. sajandi alguses levisid mudelite juhtimises laialt 2,4 GHz hajaspektriga raadiosüsteemid, mida toodab nüüd enamik raadiotootjaid.
RC-autode tüübid
- Maanteeautod (on-road) on mõeldud tasasele pinnale, näiteks põrandale või asfaldile.
- Maastikuautod (off-road) sobivad ebatasasele ja kivisele maastikule.
- RTR-mudelid (ready-to-run) müüakse kokkupandult ja nendega saab kohe sõitma hakata – hea valik algajale.
- ARR-mudelid (almost-ready-to-run) on peaaegu valmis ning neid saab kohandada ja ise kokku panna – sobivad nokitsejatele.
Elektri- või nitromootor?
Elektrilised RC-autod
Elektrilistes mudelites reguleerib mootorile antavat võimsust elektrooniline kiiruseregulaator (ESC). Regulaator järgib puldi gaasihoovast tulevat signaali ja muudab transistoride lülitussagedust; paljud regulaatorid võimaldavad ka tagurdamist ja dünaamilist pidurdamist. Harjadega ja harjadeta mootorid vajavad erinevat tüüpi regulaatoreid. Harjadeta mootorid on populaarsed oma tõhususe, võimsuse, pikaealisuse ja väikese kaalu tõttu. Elektrimootorid on puhtamad ja lihtsamini kasutatavad. Kiiruseregulaatoreid hinnatakse maksimaalse voolu järgi, näiteks 25 amprit – mida suurem on nimivool, seda suurem ja raskem on tavaliselt ka regulaator.
Toiteallikana kasutatakse tänapäeval sageli liitiumpolümeerakusid (LiPo), mis on levinud RC-autodes, mudellennukites ja droonides tänu väiksemale kaalule ja suuremale mahutavusele. Ühe LiPo-elemendi pinge on täislaetuna umbes 4,2 V ja nimipinge 3,6–3,7 V. Elemente tuleb kaitsta üle- ja sügavtühjenemise eest, sest kõrge laetuse taseme või ülelaadimise korral võivad elemendid paisuda.
Nitromootoriga RC-autod
Nitromootoriga mudelid pakuvad tõetruumat sisepõlemismootori kogemust. Need on hõõgsüütemootorid, kus süüde tekib kokkusurumisest tuleneva kuumuse, hõõgküünla ja küünlas oleva plaatina katalüütilise mõju koosmõjul. Kütus koosneb metanoolist, millele on lisatud tavaliselt 5–30% nitrometaani, ning määrdeõlist (kastoor- või sünteetiline õli). Mootori käivitamiseks antakse hõõgküünlale umbes 1,5 V ja 3 A voolu. Mida rohkem nitrometaani kütuses on, seda kuumemalt see põleb ja seda jahedamat hõõgküünalt see vajab. Esimese hõõgküünla mudelmootoritele leiutas 1947. aastal Ray Arden. Erinevalt täissuuruses diiselmootoritest, kus hõõgküünalt kasutatakse ainult käivitamiseks, on mudelmootoris hõõgküünal süütesüsteemi lahutamatu osa.
Nõuanded algajale
- Alusta RTR-mudelist – nii saad kohe sõita ja õpid auto ehitust tasapisi tundma.
- Mõtle läbi, kus sõitma hakkad: siseruumides ja asfaldil sobib maanteeauto, õues ja metsarajal maastikuauto.
- Kaasaegsed 2,4 GHz raadiosüsteemid on tänapäeval enamiku tootjate standard.
- Käsitse LiPo-akusid hoolikalt ja kasuta neile sobivat laadijat.
- Kui tahad võistelda, uuri rahvusvahelise mudelautode liidu IFMAR võistlusklasse.